Elus on enamasti nii, et oleme nõus ja aitame kaasa tegevustele, mille puhul mõistame, miks neid tehakse ja mis on nende eesmärk.
Jalgpall on just seepärast nii populaarne, et igas vanuses vaatajale on kiirelt selge, et mängus mängib olulisimat rolli ümmargune kera. Ja et too kera on vaja suunata väljaku otstes olevate raamide sisse. Reeglid on paigas ja iga mängija teab, kuidas parima võimaliku tulemuse nimel tegutseda.
Tugevad ettevõtted on tugevad seepärast, et nad teavad täpselt, miks ja milleks nad toimetavad. Töötajad teavad, et tulemus sõltub nende panusest ja kliendid teavad, mida oodata.
Olen veendunud, et ka eestimaalased usuksid oma riiki ja valitsejatesse rohkem, kui teaksime, kuhu me tahame või vähemalt soovime järgmise 10-20 aasta jooksul jõuda. Kõlab nagu nali, aga isegi viieaastane perspektiiv oleks abiks.
Kust on tulnud meie edu? Kuidas seda jätkata?
Noored ja ambitsioonikad juhid, julged otsused ja avatud majandus, kiire erastamine, ettevõtlik ja haritud rahvas, suund nutikale majandusele, e-riik, tiigrihüpe, tasakaalus riigieelarve, vähene bürokraatia, sõnavabadus, oma raha, EL, NATO, laulu- ja tantsupeod, Arvo Pärt ja Neeme Järvi, meie loodus ja palju muud. Kokkuvõtvalt – oleme väike ja teotahteline rahvas, kes elab vägeva looduse rüpes, ja kes on alati nõus läbi tegude suureks saama. Aga seda me ise juba teame. Mis peaks olema aga meie järgmiseks sammuks?
Tundub, et meil on pikk nimekiri asju, mis vajavad kohest ja prioriteetset lahendamist. Võimalike prioriteetide hulka kuuluvad:
- rikaste ja vaeste vahelise suure lõhe vähendamine,
- sotsiaalabi parandamine,
- negatiivse iive peatamine läbi laste sündide toetamise,
- riigisisese taristu rajamine ääremaastumise vältimiseks,
- tarkuse ja oskuste väljarände peatamine,
- poliitpopulismi tõkestamine.
Või ka Eesti riigi pikaajalise arengustrateegia loomine ja iseenda naba imetlemise lõpetamine?
Kui palju neid strateegiaid tänaseks on?
Arvatavasti ei oska keegi totaalse täpsusega öelda, kui palju on Eestis kirjutatud strateegiaid ja arengukavasid erinevate eluvaldkondade edendamiseks? Ministeeriumid, haridusasutused, tööandjad, visionäärid ja paljud teised on teinud pikaajalist tööd. Parima matemaatilise eelduse kohaselt peaks meil tänaseks kokku olema sadu strateegiaid. Ongi! Aga paljusid neist on reaalses elus võimu teostamisel päriselt aluseks võetud?
Mida nende strateegiatega teha?
Olen osasid strateegiaid lugenud (teiste hulgas ka Eesti ettevõtluse arengustrateegiat aastateks 2014–2020). Tegu on väga põhjalike ja lahendusi pakkuvate tööriistadega. Olen täielikult veendunud, et saaksime olemasolevate, tehtud analüüside ja strateegiate najal sõnastada meie riigi visiooni järgmiseks paarikümneks aastaks. Visiooni, millest me kõik ühtemoodi aru saame ja mis on selgelt mõõdetav ja tunnetatav.
Näide lähiminevikust: unistus kindla aja jooksul viie rikkama riigi sekka jõuda on selge ja mõõdetav. Jah, vahest ka natuke ebausutav, kuid arengut ühendava eesmärgina suurepärane. Pikaajaliste eesmärkide seadmise peamine võlu peitubki tegijate liitmises.
Eestlastena teame tänaseks päris hästi, mis on meie praegused tugevused, nõrkused ja arengupidurid. Miskipärast takerdume aga iga kord kui hakkame uue valitsusse ametisse astudes pikaajalisi eesmärke seadma. Järsku kulutame me (taaskord) palju aega olemasolevaid vahendeid ümber jagades ja lühiajalisi eesmärke taga ajades. Kuidas sellist tsüklit murda?
Panus nutikusse ja paindlikusse
Kui soovime jätkuvalt olla nutikad ja paindlikud, peame ka edaspidi panustama rohkem aega ja raha meie hariduse ja ettevõtlikkuse arendamiseks.
- Kui selleks on vaja seada ettevõtluses prioriteete, näiteks e-riigi ja e-rahva tarbeks, siis peame seda tegema.
- Kui selleks on vaja toetada elukestvat õpet või kutseõpet, siis peame seda tegema.
- Kui nende eesmärkide saavutamise huvides on vaja tõsta mõnda maksu, siis tundub ka see mõistetav.
Visioon Eesti riigile
llma visioonita me oma riigi arengut tagada ei suuda. Seega peab meie riigimeestel olema piisavalt riigimehelikkust teha riigimehelikke valikuid isegi siis kui nad neist valikuist lühiajaliselt isiklikult kaotavad.
Haritud ja ettevõtlik rahvas on minu valik. Ei ole võimalik luua ja areneda, kui ei ole haritud ja tarku kodanikke. Mida rohkem on Eestis haridusasutusi, kus soovivad õppida paljude teiste riikide õppurid ja mida rohkem on meil ettevõtlust, mis põhineb nutikatel lahendustel, seda kindlamini suudame tagada oma riigi arengu ja leida väljapääsu tänasest seisakust.
Minu üleskutse on järgnev: hakata looma läbi harituse ja ettevõtlikkuse kasvu uut väärtust olemasolevate väärtuste ümberjagamise asemel. Muuseas, need on pikaajalised eesmärgid, mida on võimalik mõõta ja kus saavutatut on võimalik hinnata. Seega on visioon maailmameistriks saada täiesti reaalne!
P.S. Meile kõigile on tähtsaim meie riigi olemasolu ja suurimaks ohuks peame julgeoleku vähenemist. See ei ole ühegi eestlase jaoks vaidluse koht. Meie riigil on olemas visioon, kuidas ja missuguste vahenditega (alati vähemalt 2% eelarvest) oma riiklust hoida ja kaitsta.
Soovitus: Kui kõik erakonnad lisaksid oma pikaajalisi eesmärke ja visiooni sõnastades prioriteetide sekka hariduse ja ettevõtlikkuse edendamise, satub Eesti riik olukorda, kus mistahes jõudude valitsusse jõudes, on alati vähemalt kaks ühist pikaajalist eesmärki ees ootamas.
